Ajalugu

Juba ammustest aegadest alates on inimesi paelunud sportlik mitmekülgsus. Vanim teadaolev mitmevõistlusala oli kreeklaste pentatlon, milles järgnesid üksteisele staadionijooks, kaugushüpe, kettaheide, odavise ja  maadlus. Vastupidavusspordialadel toimus erinevate alade kombinatsioonidest koosnevate võistluste areng riigiti ja rahvuseti erinevalt.

Esimesele teadaolevale tõelisele triatlonile, kus ujuti pool miili (805 m), sõideti rattaga viis miili (8 km) ja joosti viis miili (8 km),  anti start 25. septembril 1974. aastal Mission Bay´s San Diegos (USAs). Sellest võistlusest arendasid Hawaii saartele teenistusse saadetud USA ohvitserid ideed edasi ja ühendasid 2,4-miilise (3,86 km) Waikiki Rough Water ujumise, 112-miilise (180 km) Around Oahu rattasõidu ja Honolulu maratonijooksu üheks võistluseks. Nii antigi esimese täispika triatloni start 18. veebruaril 1978. aastal Hawaii saarestiku peasaarel Oahul. Võitja, merejalaväelane Gordon Haller, kulutas distantsi läbimiseks 11 tundi 46 minutit ja 58 sekundit. Toonase 15 võistleja seas ei olnud ühtegi naist. Esimese naisena lõpetas Ironman võistluse 1979. aastal Eleanor Lynette Lemair ajaga 12 tundi 55 minutit ja 38 sekundit.

Kui 1982. aasta Ironmani võitja Kathleen McCarney (aeg 11:09.40) möödus finiši eel võistlust pikalt juhtinud Julie Mossist, kes seejärel pisut enne lõppu kokku kukkus ja finišijoone roomates ületas, oligi sündinud müüt Hawaii triatlonist kui eneseületuse ja pöörasuse võrdkujust. Septembris 1981 korraldati Den Haagis (Hollandis) Ameerika täispika triatloni eeskujul esimene pikamaatriatlon Euroopas.

Triatloni sünnilugu Eestis 1984–1989

Eestis korraldati esimene triatlonivõistlus 1984. aastal Vokal Aado Peki eestvedamisel: rattaga sõideti 200 km, ujuti basseinis 2 km ja joosti 42,195 km. Alade järjestus ei olnud küll päris sama, mis õiges triatlonis ja kõik võistlejad alustasid võistlust siis, kui ise soovisid, kuid esimese võistluse stardis oli seitse julget meest, kellest kiireim oli tol ajal 32-aastane Kaarel Schmidt. Seega esimene raudmehe võistlus Eestis oli toimunud ning ka pressis kajastamist leidnud.

1984. aastal toimus Eestis veel kaks triatloni juba õigete reeglite järgi: ühisstardist ujumine, jalgrattasõit, jooks. Ühe korraldas Rene Meimer Otepääl ja teise Enn Udam Harku järve ümbruses. 

Kuid endise NSV Liidu aladel ei kuulu  triatloni pioneeride au eestlastele. Leedulased jõudsid meist ette, korraldades esimese triatloni Panevežyses juba kaks aastat varem.

1984.a. sügisel saabus aga ENSV Spordikomiteest  otsus triatlonivõistluste korraldamine Eestis ära keelata. Rene Meimer asus triatloni harrastamist kooskõlastama ENSV Spordikomiteega (Rahvaspordi osakonnaga), Jalgrattaföderatsiooniga ja Vetelpäästeühinguga, välja tuli töötada ka võistlusmäärused. Aadu Peki ja Rene Meimeri koostöös asuti kirjavahetusse hollandlase Joop van Zanteniga, kes oli Euroopa Triatloni Liidu üks asutajatest. Palju abi oli ka ameeriklaste ajakirjast “Triathlete”, kust saadi palju vajalikku infot triatloni treeningmetoodika ja võistlusmääruste kohta. Kuna tol ajal käis kogu meie spordi rahvusvaheliste võistluste ja võistlemiste lubamine ikka Moskva kooskõlastusega, siis oli selge, et tuli oma tegevusest teada anda ka Nõukogude Liidu Spordikomitees. 

Eesti esimese triatloniga tegeleva spordiklubi Triatleet asutas 1987. aastal Mart Haruoja. 1988. aastal moodustati Eesti Triatloni Liit ja registreeriti Eesti Spordi Keskliidu liikmeks. Selleks ajaks oli tegevus laienenud. Eesti Triatloni Liidu liikmesklubisid oli kümme: Tallinnast, Vokast, Kohtla-Järvelt, Viljandist, Tartust ja Pärnust. 

Tähtsaks sündmuseks kujunesid täispika triatloni Euroopa meistrivõistlused ja 1987. aastal Soomes Joroisel toimunud ETU kongress. Sportlaste välisreisid käisid ikka veel Moskva kaudu, kuid alanud oli juba Gorbatšovi „sula” ja ametliku kutsega oli siiski võimalus välismaale saada. Rene Meimer kasutas oma suhteid Soome suusatajate-kahevõistlejatega, kes organiseerisid talle kutse suusahüpete-kahevõistluse seminarile Vuokattisse, mis oleks ajaliselt kokku langenud Joroise võistlusega. Olles Moskvast viisa hankinud, lendaski Rene Meimer Soome. Mart Haruoja oli tulnud Joroisele oma “kanaleid” pidi ning nii nad esindasidki ETU kongressil nii Eestit kui ka Nõukogude Liitu. Samas saadi ka  kahele inimesele 1988. aasta Hawaii Ironmani kutse. 

1988. aasta suvel korraldati Otepääl esimene nn Nõukogude Liidu koondise triatloni treeninglaager ja koos Pühajärve triatloniga ka esimesed EM-ile pääsemise katsevõistlused. Suvel Hollandis Steinis toimunud poolpika triatloni EM-võistlustel olid eestlastest CCCP kirjadega dressides võistlemas Oleg Ljadov, Kalju Ojaste ja Rene Meimer. Samal sügisel käisid Hawaii Ironmanil esimeste eestlastena Oleg Ljadov ja Mart Haruoja. 

Maailma triatloniharrastajatel oli tol ajal kaks eesmärki – luua oma maailmaorganisatsioon ning pääseda olümpiale. ROK-ilt oli saadud sõnum, et triatlon võiks ühineda Rahvusvahelise Viievõistluse ja Laskesuusatamise Föderatsiooniga, siis oleks olümpiale pääs kiirem ja reaalsem. Kuna nimetatud rahvusvahelise liidu president oli venelasest viievõistluse olümpiavõitja Novikov, siis pöörduti otse tema poole. Ilmselt ei olnud see härrasmees triatlonist veel eriti kuulnud ning tema andis korralduse oma alluvale, NSVL Spordikomitee vastava osakonna juhatajale Matjushenkole. Tema poole pöördus juba loodava Rahvusvahelise Triatloni Liidu (ITU) üks initsiaatoritest, kanadalane Les McDonald.  

ITU asutamiskongressini jõuti Prantsusmaal Avignonis 1989. aasta kevadel. Kongressil võetigi vastu oluline otsus: luua iseseisev alaliit ning olümpiale pääs jätta järgmise etapi eesmärgiks, viievõistlejatega aga mitte mingil juhul ühineda. Rahvusvahelise Triatloni Liidu asutajamaaks oli ka Eesti. Esimeseks presidendiks valiti  kanadalane Les McDonald, kes juhtis Rahvusvahelist Triatloni Liitu 20 aastat kuni 2008. aasta novembrikuuni, mil ITU kongressil Madridis valiti uueks presidendiks hispaanlanna Marisol Casado.  Eesti Triatloni Liidu esimeseks presidendiks valiti Arved Jaaska.

Triatloni areng Eestis 1990. aastatel

Triatloni populaarsus hakkas Eestimaal kiiresti kasvama, suurenes nii osalejate arv kui sportlik tase. Eesti Triatloni Liitu asus juhtima president Paul Treier. Elavnes spordiklubide tegevus ja triatlonivõistlustel hakkasid esile kerkima spetsiaalselt triatlonitreeningutega tegelevad sportlased. 

1990. aastate esimesel poolel tõusis Eestis meeste triatloni valitsejaks Rimmo Kirsimäe, kes tuli esmakordselt Eesti meistriks juuniorina 1991. aastal ja suutis Eestis triatloni olümpiadistantsi meistritiitlit kaitsta viis aastat. Naistest oli konkurentsitult parim Leela Lint, kes suutis tipus püsida viis aastat, esindades Nõukogude Liitu ja Eestit paljudel rahvusvahelistel triatlonivõistlustel.

1990. aastate teise poole koduseid triatlonivõistlusi iseloomustasid kahe kange triatleedi - Kirill Litovtšenko ja Margus Tamme haaravad duellid. Väga mitmekülgse sportlasena pakkus Tamm Litovtšenkole kodustel jõuproovidel arvestatavat konkurentsi nii olümpia- kui täispikal distantsil, kuid sportliku arengu kasvades kvalifitseerus Litovtšenko pikkadele triatlonidistantsidele ja temast sai meie edukaim triatleet, kelle nimele kuulus üheksa aastat klassikalise täispika triatloni Eesti tippaeg 8 tundi 32 minutit ja 4 sekundit, mille ta saavutas 2001. aasta Austria Ironmanil. Selle tulemuse suutis ületada 2009. aaastal Florida Ironmanil nooruke Kirill Kotšegarov ajaga 8:24.29 ja 2011. aastal läbi aegade meie mitmekülgseim ja edukaim triatleet Marko Albert oma elu esimesel täispikal triatlonil Kärnten Ironman Austrial ajaga 8:08.17.

1993. aastal moodustas Uno Loop esimese noorteklubi Triatloniklubi 21CC. Klubi treeneriks kutsuti Jüri Käen, kellest algul sai klubi noortetreener, kuid õpilaste sportliku taseme  tõusuga kaasnes vajadus rahvusvahelise väljundi järele ning Jüri Käen asus juhendama Eesti koondist ning teeb seda edukalt tänaseni.

1994. aastal toimusid Urmo Raiendi ja Urmas Randma korraldusel Kuressaares Eesti esimesed meistrivõistlused duatlonis. Võistluse võitis ülekaalukalt sel ajal alles juunioride klassi kuuluv Ain-Alar Juhanson. Esimesele võidule järgnesid esimese Eesti noortetriatloni võit, keskdistantsi Eesti meistritiitel (1998), olümpiadistantsi Eesti MV 2. koht (1999) ja 1. koht (2000) jne. Andeka sportlasena hakkas Ain-Alarit edu saatma üha pikematel triatlonidistantsidel, jõudes 2008. aastal täispika triatloni MM-il, Hawaii Ironmanil, oma parima tulemuseni - 13. koht ajaga 8:46.43. Marko Albertil õnnestus Juhansoni saavutatud kohta korrata 2011. aasta Hawaii Ironmanil: 13. koht ajaga  8:35.18.

1995. aastal valiti alaliidu presidendiks Urmo Raiend, kes noore ja energilise mehena tõstis oluliselt võistluste korralduslikku taset ja käivitas Eesti Triatloni Liidu triatloni ja duatloni karikasarjad, kus avati võistlusklassid laste, noorte, juunioride, eliidi ja veteranide vanusekategooriatele - kõikidele vastavalt vanusele ja võimetele jõukohastel distantsidel. 

1999. aastal kerkis olümpiadistantsil esile noor ja andekas triatleet Marko Albert, kes vahetas ujumise triatloni vastu. Treener Jüri Käeni juhendamisel toimus läbimurre maailma triatlonieliiti 2003. aastal viie õnnestunud ITU MK-etapiga. Marko on esindanud Eestit kaks korda olümpiamängudel (2004 Ateenas ja 2008 Pekingis) ning jätkab tipptriatleedina alates 2011. aastast täispikkadel triatlonivõistlustel. Treeningpartneritena on koos Markoga üha  kõrgemaid eesmärke rahvusvahelisel tasandil püstitamas noored andekad mehed Kirill Kotšegarov ja Aleksandr Latin – Kirill täispikal distantsil ja Aleksandr olümpiadistantsil.

Et tagada triatloni järelkasv, on tõhustunud töö noortega. Peale Triatloniklubi 21CC on tänaseks loodud noorteklubid Raudmees, Tabasalu Triatloniklubi,  Ujumise Spordiklubi, Tartu Ujumisklubi, Vinni Vaba Aja Keskus jt. Noortekoondise treeneri Margus Tamme juhendamisel saavutas 2012. aastal Euroopa juuniorite karikaetappidel üha paremaid tulemusi Kaidi Kivioja.

2009. aastal moodustasid Ain-Alar Juhanson ja Margus Püvi Tartus uutel alustel triatloniklubi TriSmile, kes oma tegutsemise algul toetas eraannetuste kogumisega Ain-Alar Juhansoni võistlemisvõimalust Hawaii Ironmanil, kuid arenes sealt edasi tänaseks kõige suurema liikmeskonnaga triatloniklubiks Eestis. TriSmile korraldab Eestis mitmeid triatlonivõistlusi, millest populaarseimad on Pühajärvel toimuv triatlonifestival TriSmile Triathlon (2010-2012.a. kandis võistlus nime Tristar Estonia) ning Tartu Mill Triathlon. Nende võistluste korralduslik tase ning populaarsus kasvab nii kodu- kui välisvõistlejate hulgas ning räägib kindlat keelt triatloni arengust Eestis. 

Jätkuvad Eesti Triatloni Liidu karikasarjad nii triatlonis kui duatlonis, toimuvad Eesti meistrivõistlused triatloni olümpiadistantsil ja poolpikal distantsil, duatlonis, krosstriatlonis ja talitriatlonis, korraldatakse Eesti Täispikka triatloni ning mitmeid sprindidistantsi triatlonivõistlusi, basseinitriatlone, krosstriatlone, duatlone ja talitriatlone. Enn Kübara eestvedamisel ja koordineerimisel jätkub Balti Karikasari, kus lisaks eestlastele osalevad Läti, Leedu, Poola, Valgevene ja Venemaa triatleedid.
ITU/ETU võistlustest on Eestis toimunud Euroopa karikaetapid talitriatlonis (Lähte 2011, Lähte 2012), Euroopa meistrivõistlused talitriatlonis (Tartu 2013) ja Euroopa karikaetapid triatloni sprindidistantsil (Tartu 2013, Tartu 2014).

Triatloni populaarsus Eestimaal kasvab.

ETL-i presidendid läbi aegade  

1988–1991    Arved Jaaska
1991–1995    Paul Treier
1995–2002    Urmo Raiend
2002–2004    Monika Salu
2004–2011    Tõnu Kõiv
2011–  ...       Margus Lepik