Möödunud nädalavahetusel peeti Hispaanias Tarragonas triatloni Euroopa meistrivõistlused, kus Eestit esindasid Liis Kapten, Gregor Rasva, Johannes Sikk ja Armin Angerjärv.

Meeste konkurentsis võitis britt Oliver Conway ajaga 01:47:08, edestades samuti Inglismaad esindanud Michael Gari (01:47:44). Kolmanda koha sai Roberto Sanchez Mantecon ajaga 01:48:00. Eestlastest oli kiireim Gregor Rasva, kes lõpetas 37. kohaga ajaga 01:52:37. Temast kolm ja pool minutit hiljem ületas finišijoone Johannes Sikk, kes sai 42. koha, ning Armin Angerjärv finišeeris 45. kohal ajaga 01:56:58.

Naiste eliitklassis võitis sakslanna Lisa Tertsch ajaga 02:00:56, teise koha sai belglanna Jolien Vermeylen (02:00:58) ja kolmanda Valentina Riasova (02:01:03). Eestit esindanud Liis Kapten pidi võistluse kahjuks pooleli jätma. “Võistlus ei läinud paraku plaanipäraselt. Tundsin ennast väga tugevalt võistluseelsel nädalal, kuid juba stardist alates oli imelik jõuetus, mis ei läinud paremaks rattal,” kirjeldas Kapten. “Jõudsin vaevu tugevamini kui rahulik sõit sõita, kuid see oli kaugel piisavast.” Ta lootis, et tunne paraneb võistluse käigus, kuid kuna olukord püsis samana ka pärast teist rattaringi, otsustas ta võistluselt katkestada. “Tegeleme. Seekord nii ja järgmine kord paremini,” lisas ta.

Rasva sõnul kulges võistluse esimene pool plaanipäraselt. “Ujumises sain kohe algusest ette ja pärast seda oli suhteliselt mugav ujumine. Ratta esimesed ringid olid ka väga head,” rääkis ta. Kolmanda ringi laskumisel libises tal aga kurvis rehv ning sealt edasi ei õnnestunud enam endist rütmi leida. Neljandal ringil jäi Rasva kukkumise taha enne tõusu ning pärast tõusu oli ta küll veel esimese grupi tagapool, kuid laskumise alguses libises uuesti tagarehv. “Pärast seda ei suutnud enam nii vabalt sõita ning jäin pundist maha ja edasi olin teise pundiga lõpuni,” sõnas Rasva. Jooksu alguses suutis ta veel oma punase eesotsaga sammu pidada, kuid juba esimese kilomeetri järel tekkisid kõhukrambid, mis saatsid teda kogu jooksu vältel. Hoolimata mitmest peatusest ja võetud 15-sekundilisest penaltist ei õnnestunud tal krampidest lõpuni vabaneda.

Johannes Sikk tunnistas, et tema võistlus sai kiire lõpu juba ujumises. “Vorm tundus väga hea olevat, aga kohe ujumise algusest saadik ei suutnud teistega tempos püsida ja jäin kohe grupi lõppu ning mingi hetk tekkis ka vahe,” kirjeldas Sikk, lisades, et tegu polnud füüsilise ülepingutusega, vaid lihtsalt suutmatusega kiiremini liikuda. See muutis võistluse vaimselt raskeks, kuid ta jätkas võitlust, püüdes kinni nii palju konkurente kui võimalik. Jooksuetapil tegi Sikk korraliku soorituse, jooksis oma grupist kiireimana ja sai vähemalt hea pingutuse kirja. “Võistlus polnud päris see, mille pärast sinna läksin, aga kogemuse võrra rikkam ikka nüüd,” võttis ta päeva kokku.

Armin Angerjärve jaoks oli Tarragona EM tulemuse poolest tagasihoidlik, kuid vaimselt oluline kogemus. “Euroopa meistrivõistlused ei olnud tulemuse mõttes just midagi vägevat, aga minu pea jaoks päris tähtis,” ütles ta. Enne võistlust oli ta treeningutel hakanud end füüsiliselt paremini tundma ning oli ka vaimselt valmis. Olümpiadistantsi tase oli kõrge, kuid Angerjärv oli rahul, et ei tundnud end võistlusel täiesti tühjana. “Väike säde oli ikka olemas,” sõnas ta. Kripeldama jäi siiski ujumise teine ring, kus tempo langes ja käed muutusid raskeks — tõenäoliselt kaotas ta seal mitu head kohta ning kontakti suure pundiga. “Kõike ei õnnestunud veel kokku panna, aga vähemalt oli see samm õiges suunas,” lisas Angerjärv.