Tarvi Talv, kes on tõlkinud ka 2008. a ilmunud “Suure triatloniraamatu”, käsitleb oma värskelt avaldatud raamatus “Fortuna kaleidoskoop” sporti kui üldkultuurilist fenomeni, mõtestatakse atleetikat ning selle arengut ajalooliste avaldumiste, huvitavate ilmingute ja võimalike seoste kaudu. Põnev lugemine igale triatleedile. Eesti Triatlon avaldas oma kanalites nädala jooksul katkeid raamatust.
Igasugune sportlik tegevus on PINGUTUS ja mistahes atleetlik konkurents PINGE. Psühhofüsioloogilisest seisukohast vaadates käivitavad need olukorrad organismis STRESSISÜNDROOMI. Stressipäästiku vallandumisel tajud korraga kõike vahetumalt, koged ümbritsevat põnevamalt ja tegutsed ka ise hoogsamalt ning energilisemalt, s.t oled ehedamalt elus sees.

Sportliku stressi muudab meeldivaks see, et enamasti järgneb organismis toimunud adrenaliini-plahvatusele ka üsna kiiresti tähelepanu-, pingutus- või ohuolukorra LAHENDUS, mis lubab parasümpaatilisel närvisüsteemil meid uuesti maha rahustada ja üldisest koormuspingusest puhastada. Spordispektri eri valdkondade üheks oluliseks teraapiliseks eesmärgiks ongi füüsilised jääkpinged välja dreenida ja ummistunud emotsionaalsed kanalid läbi puhuda, sest treeningul tehtud tööle järgneb puhkuse lõõgastus, kehalisele ponnistusele järgneb lõdvestus, psüühilisele laengule järgneb maandus ning võistluse määramatusele järgneb tulemuste selgus; see kõik laseb oma eripäraselt holistilises toimes tajuda, kuidas väsimusele järgneb taastus ja raskusele järgneb kergus.

Ühe omapärasema võimaluse argipäevast eemalduda või TÕUSTA „järgmisesse dimensiooni” pakub sportimine. Kõrgemasse tunnetussfääri sisenemist võimaldab õigupoolest võime kogeda sportimisel terviklikku seisundit, mida sageli nimetatakse pingevabaks pingutuseks ehk VOOLUSEISUNDIKS. Vooluseisundis haihtub ajataju, kaovad pinge ja pingutus, jääb vaid RAHULDUST pakkuv kohalolutunne sujuvas kulgemises. Oma parimatel hetkedel saavutab sportiv inimene eneseküllase VABADUSE tunde.

Spordi KAASAJASTAMINE ise on omandanud sportliku iseloomu. Rohujuuretasandil käib lakkamatu ja tihe rebimine uute ning üllatuslike võistlusformaatide väljapakkumisel. Mida enam tekib ühiskonna arengu käigus inimestel piisavate rahaliste vahenditega kindlustatud vaba aega ja mida laiem on tsivilisatsiooni sellises arengufaasis masside meediakatvus, seda SUUREMAKS paisub ka jagatav tähelepanuressurss. Aktiivne osalemine ja passiivne jälgimine toob üha erilaadsemaid vorme võtvate sportlike tegevuste juurde miljardeid … inimesi, dollareid, küsimusi. Miljardi dollari KÜSIMUS ongi, kuidas edasi?

Seni on Fortuna spordiga seotud küsimustele oma kaleidoskoobist alati mingi VASTUSE või vaate välja pakkunud.

Sissekanne 01.12.2022

Spordi ILU, õigemini sportlik ilu avaldub ennekõike läbi atletismi füüsilisuse. Kiire liikumine, täpne koordinatsioon, osav jõurakendus ja hea vastupidavus eeldavad kehalist HARMOONIAT, õigete proportsioonidega füüsilist konstitutsiooni. Sportlik ilu moodustub mitte vastandlike jõudude puudumisest või nende eemaldamisest, vaid kontrastide TASAKAALUSTAMISE kaudu ilmnevas harmoonias. Ilus on sport, kus võistluses heitlevad vastased on oma hästi välja arendatud võimetelt võrdväärsed ning ilus on ka sportlane, kelle vastandtoimelised lihasgrupid on üksteise suhtes silmnähtavas toonuses balanssi viidud.

Ootamatuse, ettearvamatuse ja ÜLLATUSE MOMENT on spordi lahutamatu osa, mis publikut kasvõi alateadlikult paelub. Ja see kummalisuse element võib avalduda väga kurioossel moel, jättes igaühele peaaegu piiramatult tõlgendusruumi nähtu või toimunu lahtimõtestamisel. Ja tihti võivad need tõlgendused olla veel palju kummalisemad kui sport ise iganes.

Auhind on ette nähtud vaid ausale võistlejale ehk võiduga kaasnev au eeldab sportlaselt nii otsest ausust vahetul konkureerimisel kui üldist austust atleetika põhimõtete vastu. EBASPORTLIKU käitumise ainuomane tähendus on autu ehk auhinda mittevääriv atleetliku põhimõtte rikkumine võidutulemuse kokkuleppimise teel.

Sissekanne 30.11.2022

Võistlustel saavad kiiremad, tugevamad, täpsemad ja muidu tublimad AUHINNA. Ent kõige erakordsemad spordisangarid pälvivad midagi sootuks kestvamat ning metafüüsilisemat kui materiaalne hüve ─ neile saab osaks üldrahvalik au avaldamine ehk avalik AUSTUS.

Spordi kui üldkultuurilise fenomeni avalik velmamine tegi võimalikuks AU tunnetamise ja kogemise renessansi ─ rooma marslik-sõjalis-võitlusliku au kõrvale ja asemele tõusis taas kreeka apollonlik-kunstilis-võistluslik au. Alati ei ole see ainuüksi võit, mille kaudu pälvitakse au enese või teiste silmis. Ka juba aus ja sitke HEITLUS edu nimel ning puhas ja pühendunud PÜRGIMUS võidu suunas on AUSTUSVÄÄRNE.

Sportlik võistlus on VÕRDSETE VÕRDLEMINE objektiivsetel alustel ebavõrdsuse väljaselgitamiseks. Sport on põhimõtteliselt egalitaarne, s.t rajatud võistlejate võrdsetele osalemisvõimalustele ja -õigustele. Nii nagu loodusseadused toimivad alati ühtemoodi, nii soovitakse ka spordis näha kõikidele osalejatele identselt kehtivaid reegleid. Seda nimetatakse ausaks konkurentsiks, mille kaudu väljendub võistlusest osa võtma tulnute ÜHINE ja ühtlane auväärsus. Stardijoone taga tunneme end spordis kõik võrdsetena, s.t oleme toimuva protsessi SAMAVÄÄRSED komponendid ja ühesugused elemendid.

Sport on alati VABATAHTLIK. Niipea kui tekib väline sundus ja vältimatu kohustus, pole tegemist enam spordiga.

Sissekanne 29.11.2022
Tänapäeval kasutame sünonüümidena kahte erineva päritoluga SÕNA, s.t et sportlane on atleet, sportlik on atleetlik ja sport on atleetika. Sport tuleneb ladinakeelsest dēportō-tegusõnast. Üle vanaprantsuse keele de(s)port’i ja vanainglise disport‘i lühenes see sõnaks sport eelkõige väljastpoolt kodu energilise meelelahutuse, aktiivselt kaasava lõbustuse või muu positiivse ajaviite-elamuse otsimise mõttes. Seevastu palju vanem kreekakeelne âthlos osutab sootuks muule. Verb āthléō tähendab auhinna nimel võistlemist ja athlētḗs on omakorda võistleja ehk inimene, kes pingutab mingi kindla ülesande täitmisel teistega võistu, püüdes teha vahetus võrdluses võimalikult head sooritust teadmises, et parim saab autasu.

Antiik-Kreeka âthlos seab seega spordi keskmesse KONKUREERIMISE VÕISTLUSEL. Sellisel juhul püütakse sportimise kui atletismiga teha kindlaks konkreetse tegevuse PARIM. Sport paneb paika paremusjärjestuse, võistlus selgitab välja võitja. Paratamatult ka kaotaja(d). Selline on spordi olemus. Kes kaotada kardab, ei saa sporti teha ja atleet olla. Kaotada võib küll konkurendile, kuid mitte iseendale. Kaotamine ei tähenda teiseks jäämist ─ kaotus on see, kui sa lõpetad teadmisega, et suutnuksid enamat.

Ühendavalt ja ülendavalt mõjub sport, kus võitmise RÕÕMU mäletatakse kaua, ent kaotamise tusk unustatakse kiiresti.

Mistahes spordiala resultaat pole esemelisel kujul ettenäidatav. Spordi AINSAKS otseselt aineliseks tulemiks on sportiv INIMENE ISE, s.t tema organismis toimuvad füsioloogilised protsessid ja muutused. Atleetika/spordi PEAMINE saadus aga on vaatemäng, ELAMUS ja emotsioon.

Veidi üldistatult võib öelda, et sport ON inimkultuuri igasugune mitte-utilitaarne, organiseeritud ja reeglitega määratud vabatahtlik võistlustegevus ning selleks valmistumine; argisemalt ja kitsamalt mõistetakse spordi all aga tegevusi, millest avaliku agonismi ehk konkurentsi ärajätmisel jääb järele kehakultuur.

Sport on pigem NÄHTUS, otsekui VALGUS, mis koosneb tegelikult eri lainepikkusega laetud osakeste spektrist ning mida me võime näha kord ühtsena, kord peaaegu lõpututes värvivariatsioonides eristuvana. Sport on nagu saatuse- ja õnnejumalanna Fortuna käes olev KALEIDOSKOOP, mis igal vaatamisel keerab silme ette uue killumosaiigi, uue värvikompositsiooni, uue tervikpildi.

Sissekanne 28.11.2022

“SPORTI saab nii ise teha kui kõrvalt jälgida. Sporti saab huvi ja põnevusega nautida. Sporti saab aga ka KÄSITLEDA ning MÕTESTADA.

Sport püüdleb pideva defineerimise, klassifitseerimise, struktureerimise ja fikseerimise poole. Selles mõttes on ta TEADUS. Sport kasutab erinevate teaduste poolt pakutavat teavet ja annab omakorda uusi teadmisi inimvõimete nii füüsiliste kui psüühiliste avaldumisvormide kohta. Rekordid eksisteerivad spordis muuhulgas ka selleks, et neid ületada.

Sport paneb inimesi kaasa elama, sisse elama ja läbi elama. Selles mõttes on sport KUNST, mille kaudu saab üksikisik osa üldisest ning ühisest; sport võimaldab kogeda kellegi teise elu ja tegevuse kaudu haaravaid emotsioone ning mõtlikke tõdemusi.

Sport toimib sageli teraapiliselt ka hoopis positiivsuse võimendajana. Selles mõttes on sport MEELELAHUTUS, mis teeb olemise kergeks, tõstab tuju ja aitab väljuda rutiinist.

Teadusest ERISTAB sporti siiski see, et samade tingimuste ja eelduste korral võime saada väga erinevaid tulemusi. Kunstis jällegi PUUDUB spordile omane paremusjärjestus ning kui sport rajaneb reeglitel, siis kunsti sisu ja mõjususe alus on sageli just reeglite rikkumine. Meelelahutuse jaoks on paljude meelest spordis aga LIIGA PALJU higi, verd ja pisaraid.”

Raamatut on võimalik osta Rahva Raamatust ja Apollost.